Eesti Katuseportaal

TÜÜBID, HOOLDUS JA PARANDAMINE

Puit on suureparane ehitusmaterjal — see on kerge, ilus ja tervislik. Őigesti valitud ning hooldatud puit kestab mitmeid inimpőlvi. Puitu, kui kőige käepärasemat materjali on eluasemete katustel kasutatud juba alates muinasajast — puukoor, rőikad, lohandikud, kisklauad.
Kuni katusekivide laialdase levikuni 15. saj., kaeti elumajade ja kirikute katuseid peamiselt kisklaudadest katustega.
Uuesti hoogustus puitkatuste levik 19. saj. II poolel seoses muudatustega pőllumajanduslikus tootmises. 20. saj. algul sai valdavaks rehepeksumasinate kasutamine, millega pekstud oled ei sobinud enam katusekatteks. Laudadest ja lohandikest katuste kőrvale ilmusid nüüd ka pilbaste, laastude, sindlite ja kimmidega kaetud nägusad katused.Puitkatus on kerge ja vastupidav. Selle keskmine eluiga on ca 40-60 aastat, kuid on teada ka ligi saja aastaseid katuseid. Katuse kestvust mőjutavad nii puidu kvaliteet, paigaldamine, kalle, őhusaaste, päike (intensiivne päikesekiirgus hävitab ligniini ning muudab puidu rabedaks ja mőraliseks), niiskus ja hooldamine. Katusematerjali toormeks sobiv puu tuleb maha votta talve esimesel poolel, mil okaspuude vaigusisaldus on suurem kui kevadel. Valitud puidu aastarőngad ei tohi ületada 3 mm. Puud peavad olema sirged, aeglaselt kasvanud ja oksavabad. Parima materjali saab niiskes kasvukohas ja paksus metsas kasvanud puudest. LOHANDIKEST EHK POOLPALKIDEST KATUSSeda tüüpi on kasutatud enamasti hoonete juures, kus katuse puhul ei ole tähtis selle täielik vettpidavus (sepikojad, suveköögid, paadikuurid).
Sobiva suurusega puutüvi poolitatakse pikuti ja sisemisi pindu oonestatakse veidi, et tagada vee äravool. Lohandikud paigaldatakse katusele sarnaselt laudkattega — alumine kiht laotakse parajate vahedega, oonestatud pool ülespoole, pealmine kiht laotakse alumise suhtes ülekattega. Lohandikud kinnitatakse pärlinite külge suurte roostevabast terasest naeltega.
LAUDKATUSSaelaudadest katuste eelkäijaks olid käsitsi lőhestatud kisklaudadest katused. Esimene kord kisklaudu asetatakse siin roovlattidele vertikaalselt. Vihmavee tőkkeks ja lume sissetuiskamise vastu kaetakse lauad kasetőhuga, millele laotakse teine kord kisklaudu. Katusehari kaetakse kuusekoorega ning see omakorda turbakorraga, mis ei lase kuusekoorel kortsu tombuda. Teist korda kisklaudadega kaetud katusele pannakse piki katust kummalegi katusepoolele tavaliselt kaks lőhestatud palki — nn. vajutuspuud, mis kinnitatakse otstest vitstega roovlattide külge.Saelaudadest katuseid on traditsiooniliselt tehtud 2-3 cm paksustest männi- vői kuuselaudadest, mida on Eestis katustele paigaldatud pőhiliselt kahel erineval moel:
1. Horisontaalselt.
• Kaldservaga laudadest katus. Tegemist on käsitsi servatud saelaudadega, millede servamisnurk on umbes 45°-50°. Lauad kinnitatakse sarikatele ülestikku servatud ääred kohakuti. Selliselt toodeldud laudadega katuselt voolab vesi hästi maha. Kuna lauad ei asetse tihedalt uksteise vastas, vőib tugeva tuule korral siiski ka vett sisse pressida. Samas tagavad olemasolevad pilud katusealuse hea venti-leerituse ja valgustatuse. Kaldservaga laudadest katused olid nt. Jacke kabelil Pärnu Alevi kalmistul ja Väike-Maarja kirikuaia kabelil (hiljem kaeti need plekiga). Sageli ehitati selles stiilis aluskatus (nt. Puhja kiriku kimmidega kaetud tornikiiver).
Sarikale kinnitatud lauad 2. Vertikaalselt.
• Kolmelauasüsteemis e. ülekattelaudisega katus. Vihmavee ära juhtimiseks hööveldatakse laua äärtele 15-20 mm laiused ja 10 mm sügavused sooned. Lauad kinnitatakse katusele kahes kihis nii, et esmalt naelutatakse sobivate vahedega kinni alumised lauad, sooned ülespoole. Seejarel naelutatakse teine kiht ülekattega nii, et pealmised lauad kataksid alumiste (vee)sooned.

Soonte hööveldamisel tuleb arvestada laudade kőmmeldumisega: alumisel lauakihil tuleb südamikupool jatta siledale ja pealmisel soonte poolele. Selliselt aitab laudade kőmmeldumine hiljem vett juhtida räästa suunas, mitte aga laudade vahele.

Katuse naelutamisel tuleb kasutada kas roostevabast terasest vői kuumtsingitud naelu. Vanasti kasutati naelte asemel ka puupulki (kadakas vői tamm).

• Leidub selliseidki katuseid, kus ka ülemine laud on pandud sooned allapoole. Samuti on teada katuseid, millede pealmist lauda asendab kitsas liist vői siis selliseid, kus kattelauad on loodud lihtsalt serv serva vastu üksteise kőrvale, ilma et vahesid oleks millegagi kaetud. On ka mitmesuguseid kunataoliselt freesitud laudadest katuseid.

PILBASKATUS

Pilpad — katuselaastu eelkäijad — kisti vanasti käsitsi toore puupaku küljest spetsiaalsel tööpingil liimeistri (vastav nuga) abil. Seisnud puud leotati enne kiskumist mőni nädal vees, et see muutuks sitkemaks.
Katusepilpa paksus on keskmiselt 2-3 mm, laius 7-10 cm ja pikkus 45-50 cm. Pilbaskatuse paigaldamispőhimőte on sama, mis laastukatuse puhul (vt. allpool). Kuna pilpad on őhemad, on soovitatav nendest katus laduda neljakihiline.

Pőhjusel, et pilbast lőhestatakse käsitsi, jaavad puu kiud terveks, mistőttu on pilbaskatus laastukatusest pikaealisem. Kvaliteetsest, st. aeglaselt kasvanud okaspuust lőhestatud pilbastest katuse iga on hinnatud 50-80 aastale.

LAASTUKATUS

Katuselaastud lőigatakse tooreist kuuse-, männi-, haava- vői lepapakkudest laastulőikemasinaga. Kőige vastupidavam puuliik on kuusk, kuid see on ka kőige okslikum, tehes laastulőikamise keerukaks. Laastupuud peavad olema sirged ja oksavabad. Tänapaeval tehakse katuselaaste peamiselt vaheokslikust ja odavast haavapuidust. Selle miinuseks on aga laastude kaardumine. Laastude paksus on 3-4 mm, laius 7-12 cm ja pikkus kuni 75 cm.

Aarte talu kalurielamu, Kuusalu.

• Koorega laaste katusele panna ei tohi, kuna koor seob niiskust.
• Laastud tuleb roovlattidele naelutada nőnda, et järgmine laastukiht kataks eelmise naelapead. Samuti tuleb need naelutada vähemalt 3-4 cm ülekattega.

• Laastude kumerus peab jaama ülespoole, va. esimene rida, kus kumerus pannakse allapoole.
• Valtimaks laastude märgumist, tuleb need katusele luua nii, et kiud jääks suunaga allapoole.
• Katuse vettpidavuse tagamiseks tuleb laasturead paigaldada sellisel viisil, et kate moodustaks soomuselise struktuuri — esimese reaga liigutakse nt. vasakult paremale, teisega paremalt vasakule jne.
• Valtimaks laastu pingesse jäämist, ei vői naelu liiga tugevalt sisse luua.
• Et naelte ja laastude eluiga oleks vőimalikult ühepikkune, tuleks kasutada galvaniseerimata naelu. See vőimaldab kasutuskőlbmatuks muutunud katuse enne uuega asendamist hőlpsasti eemaldada (alla kühveldada).
• Kuiv laast vőib naelutamisel loheneda, mistőttu on soovitatav kasutada tooreid vői eelnevalt leotatud (ca 24 tundi) laaste.
• Soovitatav on laastukatus teha mitte paksem kui kolmekihiline, kuna katuse paksenedes ventileeritavus halveneb.
• 1m2 kolmekihilise katuse katmiseks ca 50 cm pikkuste ja 10 cm laiuste laastudega kulub ca 100 laastu.

SINDELKATUS

Sindlite valmistamine nőudis vőrreldes pilpa ja laastu lőikamisega tunduvalt suuremat vilumust liimeistri ja soonhöövli kasitsemises. Esimeste sindlite valmistajatena tunti Eestis XIX saj. keskel sisserannanud juudi käsitöölisi, kellede järgi hakati sindleid juudilaudadeks nimetama.
Sindel on kiilukujulise pőiklőikega saetud lauake, mille laiemas servas on soon. Paksemas servas on laud ca 15 mm, kitsamas 5 mm. Kitsam serv sobib täpselt paksema serva soonde. Sindlid on enamasti 50-70 cm pikkused ja 7-12 cm laiused.

Sindelkatuse tegemine sarnaneb laastukatuse tegemisega, kuid selle paigaldamine vőtab rohkem aega. Materjalina kasutatakse enamasti oksavaba mändi.

• Sindel peab olema korrapärane materjal ning katusel sirgelt „jooksma“.
• Naelutmisel tuleks kasutada roostevabast terasest voi kuumtsingitud naelu.
• Katus tehakse tavaliselt kolmekihiline — ülemine kiht katab alumise kihi vahed. 1m2 valmistamiseks kulub ca 75 katusesindlit.
• Katuse katmist alustatakse räästast. Räästakiht on tavaliselt toetava funktsiooniga ja koosneb 1/3 vőrra lühematest sindlitest. See kaetakse täielikult järgmise kihiga, mis koosneb juba őige suuruse ja kujuga sindlitest.
• Sindelkatuse kaldeks peaks olema vähemalt 45° — siis ei satu vesi nii kergesti soonde ja katus tuleb vastupidavam.

KIMMKATUS

Kimmid on pakust vői plangust ketassae abil välja saetud kiilukujulised lauakesed.
Need on ühest otsast őhemad (3-5mm) ja teisest paksemad (13-25 mm), traditsiooniline laius on 7-14 cm ja pikkus 60-65 cm (leidub aga ka laiemaid ja pikemaid). Vee ärajuhtimiseks vőidakse kimmidesse lőigata ka veesooned. Levinuim materjal on männipuit, üksikjuhtudel tehakse neid ka tammest.

• Kimmkatus tehakse kolmekihiline — ülemine kiht katab alumise kihi vahed.
• Katuse katmine toimub sindelkatusega samal pőhimőttel.
• Kohale naelutatakse kimmid üksteise kőrvale paksem ots allapoole.
• Pealmine kimmirida peab katma alumise rea naelapead.
• Naela ei vői nii tugevasti sisse luua, et see kimmid üksteise vastu pressiks — see parsib kihtidevahelist tuulutust.
• Pealmiste kimmide alumised otsad peavad ülatuma kőige alumiste kimmide ülemistest otstest 5 cm vőrra üle.
• Kui katusele naelutatakse kuivad kimmid, tuleb nende vahale jatta ca 1,5 mm paisumisruumi.

PUITKATUSE HOOLDUS

Levinumad probleemid puitkatuste juures on:
Sammal, vetikas, mädanik
Puidu pragunemine ja lőhenemine
Roostetavad naelad
Putukad

• Katus tuleb hoida puhtana — eemaldada sinna kogunenud praht ja katuse kuivamist takistav samblik.
• Hoiduda katusepinna vigastamisest (eriti tundlikud on laast ja pilbas). Kindlasti tuleb kasutada katuse harja taha haagitavat redelit ning katusel kondides pehme tallaga jalanőusid.
• Oluline on, et katusealune oleks hästi tuulutatud.
• Puidust katusekatte suurim vaenlane on päike, mis kuivatab niiskunud puidu liiga kiiresti ja pőhjustab puidurakkude rebenemist. Ajapikku kasvavad mikroskoopilised rebendid silmaga nähtavateks pragudeks.
Traditsiooniliselt on puitkatust kaitstud liigse kuivamise ja ka sambliku tekke eest puutőrvaga. Soovitatav oleks katust tőrvata iga nelja kuni viie aasta tagant. Tőrva hulka vőib segada ka linaőli (vahekorras 2/3 linaőli ja 1/3 tőrva). Nn. heleda männitőrva (10%) sisse on vőimalik segada ka värvimulda. Enne tőrvama asumist peab katus olema täiesti kuiv. Parim aeg katuse tőrvamiseks on varasuvi. Liiga palava ilmaga ei imendu tőrv puusse vaid voolab alla. Kui ehitatakse täiesti uut kimm-, sindel- voi laudkatust, on oige puit tőrvata enne katusele asetamist (kasta kuuma tőrva sisse — u. 70-80 kraadi, norutada ja kuivatada). Arvestatava kattekihi saavutamiseks tuleb katusele kinnitatud värske puit veel 3 – 4 korda üle tőrvata (tőrva temperatuur vőiks olla 40 - 50 kraadi — vajadusel kasutada termosämbrit).
Laastukatust üldjuhul ei tőrvata. Laaste vőib värvida nn. rootsi punasega (värvida iga paigaldatud kiht eraldi) vői keeta eelnevalt raudvitriőli lahuses.
• Enne varem tőrvatud katuse korduvtőrvamist tuleb selle pind korralikult puhastada. Lahtised tőrvajäägid puhastada terasharjaga kuni püsiva aluseni.

PUITKATUSE PARANDAMINE

• Asendada purunenud ja pehastunud osad uutega. Jälgida tuleb, et asendatavad osad oleksid vőimalikult kőrgekvaliteedilisest ja originaalilahedasest puidust ning sobiksid olemasolevatega suuruse ja vormi poolest.
• Katuses olevate aukude asukohta on kőige kergem määrata katust vihma ajal altpoolt jälgides.
• Laastu-, sindli- ja kimmkatuse lappimise hőlbustamiseks leotatakse nii asendatavad tükid kui ka aukude ümbrus.

Eesti puitkatuste tootjad:

KATUSEPORTAAL SOOVITAB:

Teised puidkatusekattematerjali tootjad: