|
|
|
|
Kivikatused |
Katusekivid on mőeldud kaldkatuste (miinimumkaldega kuni 14°) katmiseks. Katusekivide kasutamisel lahtutakse Eestis kehtivatest ning aktsepteeritud ehitusnormidest (RIL 107-2000, RT 85-10372 jt). Kivikatused on 2 tüüpi - keraamilised ja betoonkivikatused.
Keraamilised katusekivid (savist)
Juba Vana-Egiptuses pőletati savist katusekive. Itaalia kaudu jőudsid need oskused Euroopasse ja 12. sajandiks oli savi katusekattematerjalina vőetud kasutusele ka Pőhjalas ja Baltimaades. Peagi arenes siin tugev katusekivide valmistamise traditsioon, sest head savi leidus mitmel pool Läänemere ääres ja nüüdseks on siin katusekive toodetud juba 1000 aastat. Veel usna hiljuti tehti savikive käsitsi, surudes savi puust vormidesse, milles neid pőletati. Tasapisi arenes tootmine edasi ja sai tööstuslikuks - eriti pärast Teist Maailmasőda. 1960. aastateks oli välja töötatud tänapäevane savikivide tootmisprotsess, millele oli tugevat mőju avaldanud betoonkivide tootmine. Savist katusekivid on praegu üheks kőige enam kasutatavaks katusekattematerjaliks
Savikivide valmistamine
Kui savi on pinnasest välja vőetud, jaetakse see umbes 4 nädalaks laagerduma ning seejarel töödeldakse. Savikivi kuju saadakse vormipressimisega vői nn. vagupressimisega.Peale pressimist lastakse kividel umbes 48 tundi kuivada, seejarel pőletatakse 1000 kraadi juures tunnelahjus, millel on eelsoojendus-, pőletus- ja jahutusala. Tänu temperatuurile teeb savi läbi keemilise protsessi, mis muudab selle tugevamaks ning ilmastiku- ja koormuskindlamaks.
  
Betoonkatusekivid (tsement)
Betoon on tunduvalt noorem materjal. 19. sajandi keskel hakkasid inimesed Euroopa keskosas valmistama segu liivast, tsemendist ja veest, et sellest katusekive teha, sest savi leiukohti oli vähe. Meetod levis kiiresti, aga tőeline läbimurre saabus alles sada aastat hiljem. Pärast Teist Maailmasőda hakati katusekivide tootmiseks kasutama lihtsaid presse, siiski oli iga kivi tegemiseks vaja ka käsitsitööd. Uus samm tehnoloogias astuti 20. sajandi 50.-60. aastate ehitusbuumi ajal kui vőeti kasutusele uut tüüpi seadmed, mis tootmist tunduvalt kergendasid. Niisiis oli 1960. aastate lőpuks betoonkivide tootmine saavutanud tőelise toostusliku taseme ja nii ongi neist saanud tänapaeval kőige levinum katusekattematerjal. Betoonkatusekive valmistatakse tsemendist, liivast ja veest ning enamasti samasuguse kujuga nagu savikive.
Betoonkivide valmistamine
Betoonkatusekivide valmistamiseks vajalikud toorained on liiv, tsement, vesi ja värvipigment. Ained segatakse betoonisegajas konsistentsini, mida nimetatakse niiskeks betooniks. Kui betoonisegu on valmis, suunatakse see edasi masinatesse, mis valtsivad ja pressivad katusekivid teras- voi alumiiniumvormidesse.
Vee lisamisel tsemendile käivitub keemiline protsess ning toimub betooni omasoojuse eraldumine. Betoonkive kuivatatakse kuivatuskambris, kus temperatuur on umbes 50 soojakraadi. Sőltuvalt tsemendist, kambri suurusest ja valmistamiskogusest päeva kohta varieerub kivide kambris hoidmise aeg kuuest kahekumne nelja tunnini. Kui kambriaeg on lühem, tőstetakse kuivamisprotsessi kiirendamiseks kambris temperatuuri .
Kivikatuste valik Eesti turul:
   
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
